kalmuveere emanda mõttelõng

I could really use a wish ...

2012-02-01T13:20:00.000+02:00

Elu koosneb miljonist pusletükist

2012-01-25T21:26:00.003+02:00

Selgub, 2009. a. on tõesti juhtunud asju. Nagu ka teistel aastatel, mõistagi. Muuhulgas leidsin, et olen nt. kirjutanud paraja portsu erinevaid tekste. Õnneks on valdavat enamust neist näinud vaid minu enda silmad. Ja minu blogi, näib, on töötanud paraja päevikuna. Teatava tsensuuriga päevikuna, mõistagi. Ent siiski päris kõnekaid kilde (vähemalt endale) leidsin siit täna.
Ikka see mälestustekastis tuhnimine. :)

A blink

2012-01-16T20:34:00.003+02:00

Kui kerge on jääda taas sõltuvusse neist pisikestest ja tegelikult tähtsusetutest netimärkidest, neist kiiretest positiivse tagasiside sähvatustest, mida küberkeskkonnad nii heldelt jagada lasevad. Need märgid mõjuvad kui uimasti, mis ajju sööstes murdosa sekundiga pea pöörlema paneb ja eufooria tekitab (ning ühtlasi reaalsustaju tugevalt väänab). Olin just omandamas seisundit "mina + sisemine tasakaal" või "mina - väärtus iseenesest" või midagi sarnast, et õppida õppima ometi kord lahti laskma neist lugematutest välistest mõjutatest, kui juba libastun. Enne esimest sammu tegelikult! Kas saavutan ma kunagi selle jalad-kindlalt-maas-enesekindluse, mis lubab mul lihsalt olla, või jäängi ma oma eksistentsile õigustust otsima teiste heakskiidu/tunnustuse abil...?
Ah, see virvatulede eksitav maailm...

See raskem osa talvest

2012-01-09T20:30:00.007+02:00

Ja juba hakkabki pihta. See teine pool talvest, minu kõige raskem aeg. Sel korral siis märgiks maas uue veerandi algus. Häh, kah mul õpetaja, eksole.
Kunagi sai siin Underi sõnadega õhatud, et kevad ja pääle jõulu jne, aga sel korral pole sedagi jaksu. Kuskil mõtete labürindi viiendas-kuuendas toas hakavad taas kuju võtma need vanad stseenid. Ikka lõõmav üüratu kamin ja hiiglaslik tugitool ja kirjandus, või mõni kirjanduse looja või nautija koos aromaatselt suitseva piibu ja/või pokaali punase veiniga.
Või siis mõni kuulmismeele fantaasia - kitarrikeeltel sõrmitsemine (ja mitte ainult neil), üksindus (aga mitte tingimata), sume öö, ja kindlasti soe. Ehk palmidki? Ja meri! Helid, mis sulatavad hinge. Ja sõnu polegi vaja.
Või siis lihtsalt mingid katkendlikud jupid ilmvõimatutest ja ebaloogilistest teemaarendustest, mis (sõbranna sõnavara kasutades) perforeeritud äärisega pildikeste reana üksteisele järgnevad ja eikuhugi välja jõuavad.
Jah, see teine pool talvest on minu jaoks kõige raskem aeg. Mõtteid varjutab udu, tee siis sellise ajuga midagi ratsionaalset. Muffigi!
Elagu melanhoolia!

2012

2012-01-01T18:02:00.002+02:00

... et siis draakon, jah? Tahes-tahtmata kipub meel seda kuidagi tähenduslikult võtma. :P
Ahjaa - mida siis teie maailma viimase aastaga peale hakkate?

Teisiti

2011-12-21T14:53:00.005+02:00

Sel aastal tulevad *väga* teistmoodi jõulud. Kipsiskätega emaga, noorte ja roheliste vendadega, tavapärasest mees-lapsed-perest kaugel eemal olles, ilma lumeta, ja lisaks veel sellise looga.
Interesting...

Niisama

2011-12-13T14:20:00.003+02:00

"Tüdruk seisis kaljuserval ja vaatas öhe. Otse tema varvaste eest algas sügavik, mille põhjas vahkvihas murdlainetus kive purustada püüdis. Tuul peksis märgi salke vastu neiu nägu ning ta silmad seletasid vaevu horisonti. Ümberringi laiutas vesi. Vihm, meri, öö. Sügis.

Kuud täna ei olnud. Märatsevate lainete ja tigeda tuule omavahelisest sõimlemisest hoolimata täitis tüdruku meeli haigutav tühjus. Näoga kaose poole seista oli hea – vaatepilt klappis praegu hästi piiga sisemuses toimuvaga. Raskelt loksuv tume vesi, iilidest aetud näruhallid pilvenartsud - tema hing oli just niisama ribadeks. See kleit, mis tal seljas, oli vist kunagi olnud valge. Koguni lilleline. Praegu hajus ihu külge kleepuva rõivatüki värv tinakarva ööga ühte. Taamal eristusid heledad kingad teeperve samblavaiba tumedast taustast.

Tüdruku silmist voolav vesi oli juba ammugi vihma lahustunud. Soolane meri pritsis vaid pilkamisi tema nägu ning kõhetuid käsivarsi. Tuule karm peasilitus ajas juukseid aina rohkem sassi. Lõikehein oli paljaste jalgade peale kõvasti pahandanud. Torm näis olevat tüdruku igatpidi omaks tunnistanud.

Tuldud teel sai teha veel ainult ühe sammu.

Üks..."

...

2011-12-09T23:57:00.001+02:00

Kogu elu seisab praegu ajutiselt paigal.
...standing by...

V

2011-11-05T12:22:00.003+02:00

Et mitte kogu aeg FB-s piiksuda, elan vahelduseks oma jagamisvajaduse välja siin. Eile õhtul sattusin nägema filmi "V for Vendetta". Noh, mõni võiks öelda, et "lõpuks ometi" või "kus sa senimaani olid", aga mina ütlen, et parem Hilja kui Selma.

Sellest postitusest võib eksimatult järeldada, et film jättis mulje. Lisaks kõigele muule täienes minu must-read-list taas terve portsu Shakespeare'i võrra. Jah, ikka uskumatu, mida kõike ma lugenud EI ole.

Raamatutest ja lugemisest

2011-11-01T18:41:00.003+02:00

Just nüüd, kus ilukirjanduse lugemine peaaegu korrapäraseks harjumuseks oli (taas)muutumas, tuleb meeldiv kirjandus taas kohustusliku vastu vahetada. Põhjus, nagu ikka, akadeemiline (vt. paar postitust allpool). Välivorm, lahinguarvuti, psii-impulsid ja biorobotid tuleb nüüd mõneks ajaks asendada muuhulgas uimastite, toitumise, konformsuse, migreeni ja muu taolisega. Seda ikka teoreetilisel, mitte praktilisel tasandil. Kuigi - üks ei välista teist...

Sügisene

2011-10-16T10:32:00.003+03:00

"Siit lahkun, kuna vilju kasvamas ei ole vaevapuul,
ning lõpuks on mu käte vahel ikka tühi tuul.
Las rõõmustab mu surma üle mees, kes loodab,
et suudab pääseda siit elust mõnel viisil muul!"

Suurepärane tekstinäide Umar Hajjamilt, Haljand Udami tõlkes. Ei, ma ei hakka kuhugi "minema", aga meeleolu haakub hästi praeguste raagus puude ja poriste radadega.

Ja jälle õppima

2011-09-18T14:08:00.002+03:00

Selgus, et mul õnnestub asuda taas Tartus õppima, seekord siis inimeseõpetuse lisaeriala. Pärast sisseastumiseksamit polnud ma selles sugugi kindel. Aga näib, et läks siiski õnneks.
Tartu - jään alati seda linna armastama!

Settling

2011-09-15T18:00:00.002+03:00

Töö surub orava jälle rattasse ning igapäevane elemantaarsega toimetulek sööb ära aja, mis muidu kuluks ajude erksana hoidmisele. Väljaulatuva naela lööjad võivad kergendatult hingata - mutrike on taas halli massi vajumas.

Mõttelõngakatke jätkuks

2011-09-07T20:25:00.003+03:00

Kangesti hakkab tunduma, et mingil hetkel elus tuleb teha meeltheitev valik - kas liituda kavala Sarumani viisil vägeva Kurjaga, et vähemalt elus püsida (kui! - ja võimu jagamisest ma ei mõtlegi mitte), või astuda Gandalfi kombel saatusele võideldes vastu ja olla määratud hukkuma.
Lihtsalt, mulle tundub, et minu elus on praegu sellised võimalikud valikud.
Ja ma ei räägi hukkumisest kui füüsilisest eksistentsi lõppemisest, nagu ka ei räägi ma Kurjast kui mingist kriminogeensest kollektiivist vms. Ikka allegooriliselt, mõistu. ;)
Ka vaimselt võib känguda, manduda, lahustuda, samuti nagu võib saavutada välist edu, kuulsust ja prestiiži. See ei pruugi midagi tähendada. Ja see võib tähendada Kõike. Kõik oleneb mõtlemisest.

... mitte, et selsinatsel tekstil nüüd suurt Mõtet oli. Võõrale silmale vähemalt.

Raha

2011-08-28T22:37:00.002+03:00

Misasi on raha? Paber. Paber, millele keegi on kunagi andnud mingi väärtuse. Millalgi ammu oli see väärtus veel kuidagi kullaga seotud. Enam mitte. Samuti on keegi kunagi välja mõelnud, et asjadel on mingi väärtus ning et neid saab vastavate paberite eest endale soetada.

Uurin siin viimasel ajal rahamaailmaga seotud teemasid: valuuta, intress, pangandus, hoiustamine, fondid, investeerimine, spekuleerimine, IMF, isegi Euroopa Liit kui selline. Majanduspoliitika ja poliitökonoomika. Ja kõige selle sisse ja vahele mahuvad muide kõhedusttekitavalt hästi igasugused vandenõuteooriad, manipulatsioonid, vabamüürlus, meedia, info levimine (ja mitte!levimine) jne jne. Ja see kõik on ainult viirastus kogu tõest ning ometi käib enamus jutust juba üle minu pea...

Tänasel päeval meie ühiskonnas vist praktiliselt polegi võimalik ilma rahata hakkama saada. Raha kui selline on ju ikka väga vana leiutis juba. Aga ikka on nii, et ära anda tuleb miskipärast rohkem, kui tagasi saab. Ja kui keegi saab rohkem, on see juba kellegi teise taskust. Väärtuste ümberjagamine, nagu üks tuttav hiljuti ütles.

Suvelõpunukrus jätkub...

2011-08-18T17:01:00.003+03:00

"There’s a ghost in my lungs and it sighs in my sleep,
Wraps itself around my tongue, as it softly speeks.
Then it walks, then it walks with my legs..."

...to fall...

Ühe meelestläinud loo leidsin üles. Hakka või uuesti Mängima... :)

...

2011-08-16T00:12:00.002+03:00

Suvi on peaaegu otsas.
Viimane puhkusenädal.
Ja elu on selline, et ei ole hoobi ja matsu vahet - selle suve märksõna on päris kindlasti "külalised".
*
Ja huvitav, kas ja millal (kui üldse) on taas põhjust siia midagi tiba asjalikumat postitada...

Kolm Lahemaa mõisa.

2011-07-23T22:27:00.003+03:00

Tegime emaga veidi showoffi ja käisime vankriga sõitmas ja mõisates promeneerimas. Link fotoreportaažile. No olen jah edev, midagi pole parata. :)

Mis toimub?

2011-06-28T13:32:00.010+03:00

Hm. Mõnikord on tõesti huvitav elu eemalt jälgida. Mitte tingimata tore või vahva, aga huvitav.
Tegelen siin kirikuasjadega - märksõnaks laagrite korraldamine. Ja juba päris pikka aega kurdetakse laste arvu ja üleüldise huvi langemise üle pühapäevakoolides. (ja ei - ma ei alusta seda teemat!) Aga millest me räägime, kui samal ajal langeb huvi ja huvitatute arv ka nt. rollimängurite ja larparite seas? Dragoni foorumis on värskemad postitused kuupäevaga juuni algus, suurem osa aga lõpeb kuhugi 2010 aasta lõppu. Nö. "algusaegade" tegijad on ammu suureks ja välja kasvanud ning tegelevad oma igapäevaste "mõistlike" tegevustega. Uusi noori aga näib, et pole piisavalt juurde tulnud. Ma ise külastasin seda foorumit viimati vist üle aasta tagasi. Seetõttu sain alles täna lugeda nt Uru ametlikust kinnipanemisest (mis on tegelikult ju iidvana lugu juba!). Samal ajal aga kuulen siit-sealt igasuguste kaasaegsete Avatud Noortekeskuste avamisest, renoveerimisest, loomisest... Kellele?
See kõik on muidugi lihtsalt üks näide, minu inforuum, milles mina liigun.

Kogu olukord muidugi võimaldaks tervet loengut teemal, on ju näha igasuguse huvi/teotahte/elujõu langemist kogu ühiskonnas, kõigil elualadel. Ainult et raske on panna näppu mingile kindlale kohale ja osutada: näe, siin on peapõhjus ja süüdlane. Mis on tinginud selle üldühiskondliku mõttelaiskuse/mugavuse/mandumise? Samal näib olevat vaid üks jätkuvalt populaarne teema, millest aina räägitakse, millega muudkui tegeletakse, ent mis samas näib kõiki olevat välja kurnanud - see on raha. Ja kuna meie ühiskonnas raha=töö, siis piirnebki enamus seltskondlikke vestlusi juba viimase paari aasta jooksul nende kahe mõistega. Kellel on, ja kellel pole, ikka on mure ja häda. Millegi muu jaoks pole kellelgi enam võhma. Keegi ei taha, ei viitsi, ei jaksa. Ei noored ega täiskasvanud. Vanadest rääkimata, neil pole enma tervistki, hää kui elus püsivad. Ja mina olen täiesti üks nende kõigi hulgast.
Ja ma keeldun uskumast seda maailmavallutuslikku vaimu orjastamise plaani teatud rahvusgrupi poolt, hoolimata sellest, et mulle saadetud infokillu tõttu olen hakanud märkama asju, millest varem mööda vaatasin...
Ebameeldiv.

Suvi

2011-06-27T19:22:00.002+03:00

Mõnikord tundub, et blogi pidamine hakkab vaikselt oma mõtet kaotama. Sest iga mõttepoeg, mis vaid pähe kerkib, võib leida väljundi FB-s. Kroonika pidamine seega kaotab otstarbe, sest tekib dubleerimise oht.
Jaanipäeva ja kõik sellele eelneva ja järgneva saab nüüd vist lõppenuks lugeda. Täna jälle üle hulga aja üks töine esmaspäev. Tuleb kõvasti end sundida, et mõtted saabuvate laagrite juurde koondada ning ka midagi asjalikku produtseerida. Ja siis juba ongi juuli, siis august, ning suvi läbi. Raha mõistagi lõpeb ammu enne seda. :)

Punklaulupidu II

2011-06-12T15:02:00.002+03:00

Sõnad on tarbetud. Kes teab, see teab, kes käis, see käis. Mõned arvavad, mõned mitte.

Pildid siin: http://nagi.ee/photos/Kalmuveere/sets/316317/

No comments

2011-05-29T19:25:00.002+03:00

Rõuge TV stiilinäide. Kohalik noortekeskus ja kohalik VIP. Mina kui emotsionaalselt seotud subjekt ei kommenteeri. :)

http://www.youtube.com/watch?v=8xawbR6OENY&feature=channel_video_title

II Saaga lõpp

2011-05-16T21:37:00.003+03:00

Selline siis minu "parem mina" Suure Saaga teises väljaandes. Saaga lõpetatud. Hinges kaotusvalu ja tühjuse terav torkimine. Sõltuvust salata pole mõtetki. Alas!

Töövõit

2011-05-09T19:44:00.004+03:00

Tänase võidupäeva puhul tundsin tugevat vajadust veidi "uudismaa" rajamisega rammu katsuda. Tekitasin siis ühe tibatillukese peenramaa-lapi maja taha. Päike, soe tuuleke, väärikas labidas ja omaenese pisuke ihuramm - jälle veidi põhjust enda üle uhke olla. :)

NB! See songermaa sai muidugi pärast rehaga ilusti üle käidud ja heinatuustid välja visatud. Nüüd jääb veel vaid peenrad kujundada ja siis maitseroheline mulda!

Kevad... and you know what

2011-04-21T22:51:00.002+03:00

"I always thought my life would be a hell of a ride
but I feel I've spent most of it sitting on a passenger side
I've been hiding in the dark just watching a play
and then the lights gonna turn back on and I'm old and grey
old and grey
old and grey..."

Outloudz
"I wanna meet Bob Dylan"

Klassiõhtu

2011-04-19T10:43:00.002+03:00

... ehk üheksandikud 19 aastat hiljem. Kõiki emotsioone ei jõua ära kirjeldadagi. Ilmselt on 19 aastat juba piisavalt pikk aeg parajalt tugeva nostalgia tekkimiseks. Korralduskomitee ületas kõik ootused, kohalelaekunud rahvas samuti. Vähemalt valdavas enamuses. ;)
Superlahe! Üritust võiks vabalt korrata, nii umbes 19 aasta pärast... :)

Kuressaare

2011-04-10T01:17:00.005+03:00

Poolteist tuulist-päikselist päeva Saaremaal, lisaks tänane ootamatult varastatud öö emakodus. Mõtlesin kõigile oma tuttavatele, kes sealkandis elavad - olge te tervitet.

Taas näputäis meeldivaid mälestusi kogutud.

Kevad!

Update

2011-03-31T19:21:00.000+03:00

Täna päike! Peaaegu uskumatu.

Pimeduse pahem käsi.

2011-03-30T08:53:00.000+03:00

Kuus kuud valget pimedust. Olen lugenud prohvetlikku raamatut...

Päälinnas

2011-03-20T19:18:00.003+02:00

Üle hulga aja jälle vanematekodus käimas. Mõnus! Kohustused langevad miinimumi, ainult ela ja ole. :) Täna aga toimus Tallinnas Solarises Mängude päev. Laua- ja arvutimängud, kõikvõimalikke interaktiivseid vidinaid, kõike sai proovida ja kõigi juures ootas järjekord. Tõeline kvaliteetaeg lapsega. Lahe, et laps täitsa juhuslikult telekast reklaami märkas.

xbox 360 kinekt... vms.

Jaapan

2011-03-15T14:47:00.004+02:00

Telekast plingib CNN 24/7. Arvutis helendab mitmes aknas küll Postimees, küll eelmainitu netiversioon. Sekka Google Earthi ja Youtube'i.
Ja siis lähed kööki ning vajutad lülitit - ennäe, elekter! Avad kraani ja imestad - ennäe, vesi! Soe sealjuures. Kommunikatsioonid jõudsingi juba unustada!
Kui enesestmõistetav on mugav elu?!

***

Ja (kasu)isa surmast möödub täna aasta.
Juba.

Rubriigist "uhke ema"

2011-03-04T20:24:00.007+02:00

Lähikondlastele on juba teada fakt, et meie perepoeg on sarjast "suuri meisterdajaid". Nüüd nädal-paar tagasi on ta välja töötanud siis omaenese mängu, mille nimetas "Dungeons & Warriors". Just nimelt töötas välja, sest see võttis ikka omajagu aega ka. Lisaks nimestki aimuvale ilmsele eeskujule seob see tema mäng siis kõikvõimalikke FPS ja RPG mänge, mida ta peamiselt küll arvutis on näinud ja mänginud. Kuna osalejaid oli esialgu ainult kaks - tema ja mina, siis pidi poiss olema ühteaegu mängujuht kui mängija. Millega ta sai muidugi mängleva kergusega hakkama. :)

Lisaks char sheet'ile on mängul siis ka kolm täringut, millega visatakse erinevaid asju: üks "tarkuse" veeretamiseks, üks "käikude" jaoks ning üks "rünnaku" ja "damage" jaoks. Kõiki kolme täringut kasutatakse mõistagi äärmiselt loominguliselt, vastavalt hetkevajadustele ... :) Mäng sisaldab ka vältimatult grid'i, millele mängujuht jooksvalt seikluse ehk siis ruumide plaani üles joonistas. Koos kollidega, mõistagi. Siin ilmnes minu jaoks tema tugev arvutimängude mõjutus koos abstraktse mõtlemise puudumisega. Veel. Ikkagi alles 10-ne.

Kõik see jutt võib tunduda suhteliselt ülespuhutud ja liialdatud, aga ma olen täiesti teadlik, et ma pole antud hektel üldse objektiivne. Samuti olen ma veendunud, et mu laps pole mingi eriline geenius oma tegevuse tõttu. Aga ühe tunnustava kulmukergituse on ta ära teeninud küll, ma arvan. Kuskilt peavad nad ju alustama, don't you think? ;)

Egoboost

2011-03-03T10:46:00.002+02:00

Aga mina sain eile hakkama sellega, et mina ostsin soojapuhuri ja mina panin selle üles ja mina sain 6 tunniga teise korruse veetorud jälle lahti!
... et siis suure hurraaga kuhjunud nõusid pesema hakata ning klaas ja sellega koos ka käsi ära lõhkuda. Heh.

Ega ometi...

2011-02-28T14:16:00.003+02:00

Umbes paari päeva eest tundsin esimest korda, et õhk lõhnab kevadiselt. Ja tänane päike on kuidagi eriti rõõmus. Tuulevaiksetes päikselistes nurkades on juba peaaegu soe.

Kas tõesti...?

Pakane

2011-02-18T11:22:00.002+02:00

Selle nädala märksõnad on - koolis külmapühad, kodus jäätunud torud ja lapsel kõrvapõletik! Elu täis ekstreemsusi.

Muusikateraapia jätkub

2011-02-13T13:25:00.006+02:00

FB-i Hurts'i lehekülg levitas mingil hetkel sellise lingi:

Jamie Woon "Night air"

Night air has the strangest flavor

Space to breathe it, time to savor

All that night air has to lend me

Till the morning makes me angry

I’ve acquired a kind of madness

Daylight fills my heart with sadness

And only silent skies can sooth me

Feel that night air flowing through me

I don’t need those car crash colors

I control the skies above us

Close my eyes to make the night fall

Comfort of the world revolving

I can hear the earth in orbit

I’ve acquired a taste for silence

Darkness fills my heart with calmness

And each thought like a thief is driven

To steal the night air from the heavens

Jagasin oma vaimustust ka sealsamas. Siis otsisin, mis ta veel teinud on, aga leidsin lisaks ainult ühe minu jaoks hea loo:

"Spirits"

While we have oceans

Rivers that still bring us life

Reasons to live in the moment

Hold onto your time

Let your heart go where the wind takes it

Pure like the raindrops of time

Follow the path where it takes you

Straight down the line

Ladies and Gentlemen

Surely we're here in mind

Watching our spirits dance on the

On the backs of our lives

How can one sit back and dream it

I'd have no peace in my life

Climbing these walls in an hourglass

Prized in our strife

And I have seen worlds filled with wonder

Lost on my own lonely mile

Lessons I wish that I had mirrored

Time after time

Eks ole ikka need sõnad, mis meloodiaga nii hästi kokku klapivad. Kummalisel kombel on mul selline omamoodi muusikamaitse, et lihtsalt ei haaku minu teiste sõprade/tuttavate omadega. Nii riputan neid linke siia... iseendale jagamiseks. :P

Eufooria, vol. 2.

2011-01-28T23:01:00.003+02:00

Hurts'i-vaimustuse jätkudes olen püüdnud pisitasa ka muusikute kohta taustauuringut teha. Suht kesiselt jagatakse tegelikult nende kohta infot - igas artiklis ikka üks ja sama jutt.

Aga.

Te otsige Youtube'ist hoopis nende eelmine projekt - Daggers - üles! Ma ei suutnudki hetkel välja kaevata, miks see punt õigupoolest laiali läks. Ja Hurts'is nii klanitud laulja omab Daggers'is ikka sootuks tumedamat poolt. Ning kuigi ka Daggers teeb elektroonilist muusikat (öeldakse vist nii? olen sel alal tegelikult absoluutne võhik), on heliline tervikpilt Hurts'ist ikka väga erinev. Midagi 80-ndate, pungi, disko ja uusromantika vahepealset. Või on selle kõige kohta oma nimi ja mina olen lihtsalt sildistamises nõrk.

Eks otsige üles "Moscow" ja "Magazine". Mulle meeldib.

***

P.S. - Kuskilt nende intervjuust loetud mõiste, mida nad kasutavad ning sellega defineerivad ära minu vaimustuse: escapism! :)

Hurts

2011-01-24T09:51:00.004+02:00

Järgneb kiidulaul värskele briti elekro-pop-bändile Hurts. :)

Kuigi ma ei saa päriselt lahti ebamugavustundest, mis kaasneb teadmisega, et olen lihtsalt üks miljonite naisteismeliste seast (khm! vaadake passi, proua...), siis ometi pakub see uus noorsandide punt oma muusikaga mingit uimastavat reaalsusest põgenemise võimalust. Vähemalt nende esimene album sisaldab selliseid igatsevaid, dramaatilisi, justkui veidi (kompleksidest?) pingestatud laulukesi. Don't get me wrong - ma annan endale täiesti aru, et need ei kanna endas ülemäära sügavat sõnumit, kuid mõned tekstid on siiski päris huvitavad. Ja kui lisada juurde veel nende väljanägemine ja lavaline esitus - intrigeeriv mu meelest.

Jättes välja juba raadiohittideks saanud "Wonderful Life" ja "Stay", jagan siia veel mõned helinäited.

http://www.youtube.com/watch?v=I2aCANYiwv0

http://www.youtube.com/watch?v=zQ1v1pMdIoQ&ob=av2nl

http://www.youtube.com/watch?v=63Ccbw7hayM

2011-01-15T17:01:00.002+02:00

See viimane postitus on mul nii kõikeütlev, et enam nagu polegi midagi lisada. :P
Life is a river, just go with the flow...

2011-01-03T23:25:00.001+02:00

... kõik möödub...

Ja ärge te arvake...

2010-12-21T09:30:00.002+02:00

... et kui teie elus hetkel kõik hästi juhtub olema, et siis ongi üks lill. Tühjagi. Vaadake ringi, kuidas juhtumisi teie sõpradel samal ajal läheb.
...God and his mysterious ways...grrrr!

Veel muusikast

2010-12-20T10:25:00.004+02:00

"Kus nii kaua, nii kaua oled olnud,
et nii määratult pikk on su tee?
Minu lähedal et sa pole olnud -
kõik nii mõistmatu tundub see.

Kas ehk valgusel jälle on huuled,
et sa kandma neid endaga pead?
Kui sa tuled, puhtuse tuuled
toovad jälle mul kõike head."

Sõnade ja viisi autorit ei saa hetkel kontrollida, aga esitab seda pühaisa Sakarias Leppik albumil "Kirgmaastik", mida juba eespool kuskil kiitnud olen. Ja teoreetiliselt peaks ka tema ise loo autor olema. Aga nagu ütlesin - kontrollida hetkel pole võimalik. Samuti ei levi veel neid armsaid Nageli ja Leppiku autorilaule sugugi Youtube'i, et ma ka teistele helinäidet saaksin jagada. Mõni veel oskab netti vältida. :)
Ja siia sai riputatud see laulukatke ikka sellepärast, et meeleolu hetkel kajab nõnda vastu- veidi igatsev, aga samas kuidagi leebelt hea ja rahulik olla. Justkui millegi meeldiva eelaimduses. Ja ei - see ei ole saabuvatest Jõuludest! :) Hiljutine Tartuskäik ilmselt ka mõjutab: käisin oma venda kuulamas, kes arvestuse saamiseks ooperiaariaid esitas. Mitte ainsana, mõistagi. :) Jälle imetore kogemus ja üritus, kuhu ilma temata poleks ju iial sattunud. Nüüd aga oli jälle võimalus piiluda ühte maailma, mis tavasureliku jaoks on sedavõrd teistsugune!

Falling down

2010-12-02T18:01:00.003+02:00

/.../
Some of us are free
Some are bound
Some will swim
Some will drown
Some of us are saints
Some are clowns
Just like me, they're falling down

/.../

Some of us are green
Some are brown
Some are lost
Some are found
Sight unseen baby
Sound on sound
Pray for me I'm falling down

Ei ole Koguja, Tears for Fears hoopis. :)

http://www.youtube.com/watch?v=xyelaOyCUqU

Klass - elu pärast

2010-11-29T19:39:00.008+02:00

Tundub, nagu poleks sada aastat kirjutanud. Vahepeal on karm talv kohale jõudnud ja nii on paslik sissejuhatuseks lund ja pakast kiruda. Ok, lumi on esialgu iluski, aga peab siis kohe alguses -20ga lajatama?!

"Aga mitte sellest..." ja need teised sõnad. Nimelt sai sel nädalavahetusel taas üks välktrip Sauele tehtud, kuna kohalik gümnaasium oma 25 aastapäeva tähistas. Ja kuna mul oma endine (12.) klass suvel nägemata jäi, kibelesin väga minema. Ja mis sa kostad - üritus läks igati asja ette. "Elu pärast" näis olevat tunduvalt meeldivam kui see omal ajal oligi. :) Inimesed vist täiskasvanuteks saanud vahepeal vms. Lisaks viibis vist suurema osa ajast meie seltskonnas kolm omaaegset (ja ühtlasi kõige värvikamat) õpetajat ning ühtaegu kummaline ja lahe oli vaadata, kuidas nad üldse polnud muutunud. Ei välimuses ega käitumises. ;) Jutuajamine kestis lõputult ning teemad ei paistnud otsa saavat. Poisid muudkui tõid aga veini juurde. Tõttöelda ei mäleta ammu enam nii heldet veinitarbimist... mis paraku ka hommikule oma pitseri vajutas - ei ole ma ju enam 20-ndates aastates tudeng, kes pärast raju pidu hommikul selge näoga loengusse laekub ja veel midagi konspekteeridagi suudab. :)

Aga jah - õhtu edukuse üle olin tõesti üllatunud, oli hulgaliselt toredaid kohtumisi, ja mitte ainult oma klassikaaslastega. Mälestuseks jäi ka kooli aastapäevaraamat. Nüüd ootan tehtud piltide kohta infot ja linkide jagamist. :)

Tänud klassivend Marekile ülesvõtte eest.

Üks vana asi

2010-11-16T21:50:00.003+02:00

Ma ei ole vist terve selle sügise jooksul veel jõudnudki kilgata, et ma jälle trennis käin. (ei, üks kord ikka oli...) Anyway, sel aastal proovime pojaga kahekesi seda asja. Küll mitte korraga, vaid lastel ja täiskasvanutel on eri ajad. Õnneks. Aga siiski. Mõnus on. Tuttav juba. Selline "vana hea". Kuigi ei ole korralikult rütmi peale saanudki veel - pidevalt tuleb vahele segavaid asjaolusid. Aga - nagu täna koolis selgitasin lastele vanasõna - "parem varblane peos kui tuvi katusel". :)
Seega - sinikate saaga jätkub veel mõnda aega. Yeah!

Busy days

2010-11-13T22:29:00.005+02:00

See nädal on möödunud peadpööritava kiirusega. Kolmapäeval sai poeg 10-aastaseks ja õnneks tuli see aasta oluliselt paremini kui eelmine. Keset nädalat vanaema poole sõitmine osutus siiski veidi liiga suureks suutäieks - õppimine ja puhkus jäid liiga lühikeseks. Neljapäeval käis üks suur sünnipäevapeo ettevalmistamine ning reede pealelõunal oli maja möllavaid rüblikuid täis. Rämpstoit kadus laualt hetkega ning nii mitu korda, kui ma seda juurde panin, nii mitu korda kadus see sama (olematu) ajakuluga... Peale sünnipäevapidu aga süstisime veel Tallinna sõita, et laupäeval ihusilmaga ära näha, kuidas EELK ja E.E.L.K. omavahel ühinevad. Kuna vaid öö jäi kahe hüpertoimeka päeva vahele, siis võimaldas see enne pea padjale panemist ka kaks sõna emaga suhelda, mis minu jaoks oli muidugi pigem narrimine kui tõsiseltvõetav külaskäik. "Õnneks" saan end peatselt taas narrida, kui õnnestub kooli aastapäevale minna ja peale ema veel ka omaaegsed klassi- ja koolikaaslased üle vaadata. Õpetajatest rääkimata. ;)
Hetkel on elu - vurr.

... ahjaa, see isadepäev ka veel...

Noorteõhtu

2010-11-05T21:32:00.004+02:00

Täna toimus. Esimene. Pisike, aga päris kindel algus. Mõned noored. Intrigeeriv teema. Tee ja snäkid. Võib vist risti seinale teha küll. :)

Lisa

2010-11-01T11:14:00.004+02:00

Ja kus on, sinna tuleb. Mõned päevad tagasi anti mulle lugemiseks üks seni pooleliolev kirjatükk. Kuna asi on poolik, ei ütle ma ka autori(te) ega teksti kohta muud rohkemat kui et mul on taas olnud see au ja et mulle hirmsasti meeldivad sellised seigad mu elus. Olge te tänatud.

P.S. Tekst ise muidugi meeldib ka. Hullupööra.

"Kirgmaastik"

2010-10-26T13:39:00.004+03:00

Mulle on osaks saanud uskumatu õnn ja arm, et minu elus on selliseid värvikaid inimolevusi, kes loovad. Olgu siis kujutise, teksti või heli näol. Ja sellega inspireerivad. Nagu ma seda juba korduvalt olen öelnud. Ja kuivõrd mul endal neid ande ei ole, jääb mulle imetlemise ja jagamise rõõm. Nii seegi kord: on ilmunud üks helikandja, millel kostavad viisid ja sõnad inimestelt, keda mul on au pisut ja pisut rohkem isiklikult tunda. Kuivõrd laule või sõnu vms infot ma netist praegu leida ei suutnud, siis olgu siin üks link, kus plaadi autoritest omaette saade on tehtud. (Aeg u. 30. minutit)

http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=109632

Dreamcatcher

2010-10-24T12:52:00.003+03:00

Tahan

2010-10-18T14:17:00.005+03:00

Tahan olla tugev, vastupidav, vapper, osav ja tark. Tahan ellu jääda ja hästi hakkama saada Eestimaa karmis kliimas, meie "metsikus" looduses. Tahan võidelda ja seigelda. Tahan tunda ja osata käsitseda tulirelvi, aga ka mõõka. Tahan osata ratsutada ning hobuse seljast vibu lasta. Märki. Tahan olla väärikas väärikate seas.
...tahan olla mees... :)
*
Miku blogi lugesin, lihtsalt.

Search for truth

2010-10-17T23:49:00.004+03:00

Kust jookseb piir harmoonilise elame-ilusti-üksteise-kõrval-sallivuse ja sisuliselt ignorantse tolerastia vahel? (oi, mulle meeldib see sõna!) Ühiskonnas tuure koguv väärtushinnangute vaakum näib minus sees vaid võimenduvat. Minig kumm tõmbub aina enam pingule. Millal see katkeb ja kes siis laksuga vastu näppe saab? Moslemeid ja homosid ja muid taolisi nagu päris kividega surnuks visata ei tahaks. Samas pole ka segatud valge ja must kokku muud kui porihall. Äärmuslik ortodokssus mulle ei meeldi, kõikelubav hedonism jälle väidetakse olevat vale. Pealegi - see lihtsalt ei tööta.
Argh... "õige" ja "meeldiv" on taas kord erinevates kaussides.
Lõimumatult.

Elu veereb edasi

2010-10-14T22:12:00.003+03:00

Mõistagi olen juba ammu "rivis" tagasi, kuigi köha on visa taanduma. Nüüd ongi saabunud taas need kiired ajad, kus toimetused ajavad üksteist taga ning paljusid asju tuleb korraga teha. Sügis on täies hoos ja need kõige lõikavamad niisked tuuled sunnivad õues olema minimaalselt.
Mees on tänasest jälle minust vanem.
Poeg läks täna esimest korda karate trenni.
Meie pulmavana suri eile õhtul.
Veel ühe lähedase inimese ema suri täna hommikul.
Elu kogu oma kirjususes.

2010-10-05T14:49:00.000+03:00

Haige.
Võrreldes seda ja eelmist postitust - cause and effect.
grrr...

Chicks and horses

2010-10-03T13:00:00.003+03:00

Kõik, kes näinud filmi "George of the Jungle", teavad selle repliigi tausta. Seekord aga jätan ära segava inimtäku. On ainult "chicks" ja on ainult "horses". (OK, matkasaatja oli ka) Jah, käisin laupäeval sõbrannaga ratsutamas. Üks tund maastikul. Kui see lõbu nii neetult kallis poleks, saaks minust sealne iganädalane külaline. Niipea, kui ma pildid kätte saan, riputan siia ka mõne üles.

33

2010-09-30T20:43:00.003+03:00

Vahepeal veelgi vanemaks saanud naine hakkab alates teisipäevast uuesti... trennis käima! :D
We'll see!

Tallinnas

2010-09-18T12:33:00.010+03:00

Noosrõdurid kasarmu ees.

Vastvandunud reamehega.

Käisime reedel Talinnas. Vaatamas, kuidas "kasupoeg" kroonus sõdurivannet annab ning samas reameheks ülendatakse. Muljetavaldav. Kasarmu ees platsi peal umbes 120 "laigulist", kolm rühma, iga juures askeldamas rühmaülem(?) - rivi sirgeks joonlauaga, joondu-valvel-vabalt. Lipp ette! Parem-vasak pöörd... Ahh! Tõeliselt vahva miniatuurne jõu ja võimu väljanäitus. Midagi pole parata - mulle meeldivad sellised asjad.
Lõpuks tõime muidugi värske reamehe ka koju puhkusele. Enne veel aga, kui me ta sidepatist kätte saime, käisime külastasime minu ema vahepeal. Sest kroonupoistel oli vaja vastsaadud embleemid mundri külge õmmelda, enne pataljonist välja ei lastud.
Kogu protseduur filmiti üleski, seda olla ka õhtustes uudistes näidatud, aga meie olime samal ajal vist kuskil Tallinna ja Tartu vahel.
Kuskilt tuleb leida see stiimul (loe: see ora, millega gladiaatoreid areenile aeti :) ), mis sunniks mind jooksmas käima ja muidu trenni tegema. Ja siis, teatud minimaalse vormi saavutades, tuleb süda rindu võtta ja Kaitseliidu uksest sisse piiluda.

Pühendusega Tartule

2010-09-12T21:54:00.003+03:00

Aitäh teile, sõbrad, et te olemas olete! Olen üks rikas inimene. :)

P.S. Ja kõigile teile, kes te mind inspireerite - kitarri mängima õppimine on *valus*! :P

P.S.

2010-09-04T15:29:00.003+03:00

Aleksander Grin aga on suurepärane suvelugemine. Ja lugemine on äärmiselt meeldiv tegevus, mille olen viimasel ajal (vist tuleb juba aasta ära?) enda jaoks taasavastanud. Tänukummardus isand Sikorskyle, kes mulle pisitasa, ent järjekindlalt on kõige erinevamaid nimetusi ette söötnud.

Algas...

2010-09-01T22:58:00.007+03:00

Ja hakkaski maailm uuesti täie hooga pöörlema. Kool, ehk siis töö, palju sebimist ja suhtlemist. Esialgu on kõik veel suht lill, aga ma ei muretse - see möödub peagi. Ka Näoraamatus kurdavad mõned tuttavad juba sügisese kõikehaarava nukruse üle. Olen nendega täitsa nõus.
Rühksin ükspäev mööda linna, oli palju asjatamist, poest poodi astumist. Taevast peksis põigiti vihma, tuul sikutas vihmavarju, rõskus puges läbi riidekihtide kontide vahele. Ja kõrvaklappides raius päevale ainukohane Rammstein. Pean endale veel mõne nende loo telefoni laadima, sobib hästi meie kliimasse.

...Käes on orav-rattas-hooaeg.

InBetween

2010-08-27T19:26:00.003+03:00

Jätkub isiksuse lõhestumine Audrey Hepburni stiilis daami ja rocki-chicki vahel. "Walking"-is näeb silm vaid ketse. Kaubanduskeskustes sobivaid kleite veel ei näe...

Sad

2010-08-19T12:11:00.007+03:00

Ja ongi suvega lõpp. Taevas on ühtlaselt hall, aken vihmamärg. Lõputu sadu. Hingemattev nukrus.

Ja siiski - varsti algab uus kooliaasta, st minul tagasi tööle minek. Mis on täitsa lahe - üle mitme aja jälle armsaid kolleege näha. Isegi lapsed on esialgu toredad. ;) Ja kui sügis veel veidi kuldseid, päikeselisi päevi kingiks, tunduks tulevikki tiba heledam.

P.S. Sellisele päevale sobib suurepäraselt juurde selline lugu:
Kissing a fool

Tagasi

2010-08-12T14:49:00.001+03:00

Niih. Kümme päeva lõputut bussisõitu, elamusi ja muljeid läbitud. Nagist saab näha väikest reportaaži.

Reisima?

2010-07-30T23:32:00.004+03:00

Ees ootavad siis mõned päevad Saksamaal. Ja kuigi reisimine peaks justnagu überhästi mõjuma, olen seekord kuidagi... äraootav. Ei ole nagu seda tunnet, et "jess - saab mitu päeva bussiga loksuda ja läbi tolmuse akna näha lõputut maanteed". And it gets better - tõenäoliselt tuleb kohapeal ka ühiskondlikus korras ohtralt õllet manustada - üheltpoolt, et solidaarne olla ja teisalt, et kogu kupatus üldse üle elada. Äkki on tagasi tulles mu järgmine postitus juba nagu mõni Volundi Sepa sissekanne. (Aga ta võib endale pöörasusi lubada - ta on veel noor. ;) )
Oh well. Ja kõik muudkui lõimumise nimel. :P

Linnaluba

2010-07-21T00:32:00.000+03:00

Olen Sauel. Ema juures.
Lahe.

2010-07-17T14:22:00.003+03:00

Pagan. Praegu käivad Tartu Hansapäevad. Huvitav, mitmes aasta see juba on, mis mul vahele jääb?
(nutt ja hala)

Sõidulaul

2010-07-10T13:48:00.002+03:00

Tõlla ees meil tormab neli tori täkku
tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku
aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa.

Hobused on vahus, ragisevad rangid,
mustal taeval sähvib ekslev välgujoon.
Kihutame nagu põgenevad vangid,
kelle kandu limpsab verekoera koon.

Selle sõidu lõpust mõelda me ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

Eno Raua sõnad, kui õigesti mäletan. Hetkel minu jaoks kuidagi kõnekas lugu....

Oeh.

2010-07-02T20:15:00.006+03:00

Olen laste ja laagri nägu. Appi.

Muuhulgas olen kaotamas võimet kõndida, kuna langesin senitundmatute purevate putukate rünnaku alla, mille tõttu mu vasaku jala pahkluu on kesmise kasepaku suuruseks paistetanud. Rõuges (märksõna mäed!) lastelaagri pidamine ei ole asjale kasuks tulnud. :P

Laulupeost ja muust

2010-06-13T23:58:00.003+03:00

©Raul Tammaru

Olin mõned päevad Tartus. Täitsa ise ja üksi. Vahelduse mõttes. Toimus kirikunoorte festival ja vaimulik laulupidu. Meie pere tehtud laulupäeva pilte saab näha Nagist. JäPe pildid ilmuvad kindlasti ka peatselt kuhugi üles. Minul endal seal küll kaamerat kaasas polnud.
Tore oli. Palju erinevaid emotsioone, suhtlemist, vanu ja uuemaid sõpru-tuttavaid. Kohtumisi ja taaskohtumisi. Rõõmu ja pettumust, ilu ja valu. Nagu ikka - elu kogu oma kirjususes. Paari tuttavat siiski ei jõudnudki üle otsida, ikkagi jäi aega väheks.
Suvi on.
Jahe siiski.

Ahhhh.....

2010-06-08T13:11:00.001+03:00

Kunagi võib-olla juba olen selle siia riputanud, aga nüüd ringiga tagasi selle laulu juures.

Legend

Silmad taevas

2010-05-31T22:46:00.003+03:00

Kuidas küll hüljata ebareaalseted unistused? Miks ei suuda ma olla rahul kõige sellega, mis mul on - nii nagu kristlus ju õpetab? Kuidas hoiduda kõrvetamast tiibu, kui Päike ju ometi nii kutsuvalt särab?

Puu

2010-05-18T13:45:00.002+03:00

Meie maja taga kasvab. Lihtsalt ilus vaadata.

Evita

2010-05-13T12:51:00.008+03:00

Käisin eile ekspromt korras Vanemuises. Pakuti piletit ja no ma siis võtsin.
Ja olen üllatunud. Positiivselt. Hoolimata sellestki, et film ammu nähtud. Avastasin, et eestlased suudavaki teha midagi (peaaegu) suurejoonelist. Head hääled kõigil kolmel peaosalisel, Eplik üllatas eriti. Ilus ja Matvere ju suht turvalised valikud antud rollidesse. Draama igal juhul toimis, hoog ei raugenud.
No see kõik on minu meelest, muidugi.

P.S. Väljas on SOE! :D

...

2010-04-26T19:56:00.007+03:00

Mul ei ole teile midagi öelda. Ma elan praegu mujal, teistes maailmades. Draakonite, Hallide Vardjate, päkapike, haldjate ja inimeste maailmas; lõputus rohelises metsas, shingide, atšede, unenägude ja mõttekõne keskel. Kui ma siit kunagi välja pääsen, ehk siis kirjutan taas midagi... :)
***
P.S. Muhulasel olla täna sünnipäev.

Õue!

2010-04-12T14:29:00.003+03:00

Väljas on juba mitmendat päeva suurepärane ilm - päikest antakse ja soojagi jao pärast. Nii olengi kõik need loetud päevad õues päikest püüdnud ja riisumise nime all kevadet nautinud. Ei, ärge arvake - väiksed villid on ikka peos ja selg/käed annavad tunda, nii et midagi töö sarnast on siiski kah tehtud. :)

Ja seoses päikesega peaks kohe-kohe algama ka "oi-sul-on-tedretäpid!" hooaeg. Nagu igal aastal. ;)

Ja jälle kevad...

2010-04-08T15:33:00.004+03:00

Mõned päevad tagasi tegin Tagametsa Draamastuudioga lõpparve. Arvasin, et ei jõua enam. Ja et rong on läinud, midagi pole teha - pole jaksu ega võimalusi. Aga vist ka julgust jäi vajaka. Noh, pole ka esimene kord. Ja järgmisel päeval kuulen kolleegi käest, et too on saanud miskise kirja, kus Võru Linnateater castingule kutsub - nemad otsivat näitlejaid uue etenduse jaoks. Iroonia missugune. Valus, lihtsalt valus. Aga enda vastu tuleb aus olla - need proovid ja esinemised lihtsalt võtaks liiga palju minult vaimseid ja ka materiaalseid ressursse, mida ma ei oleks praegu valmis ohverdama. Ja nii jääbki.
Samas tegin sisimas otsuse, et lähen karatesse tagasi. Kui õnnestub. Et seal ei juhtu midagi , kui mõni kord ka vahele jääb, sest näiteks autot ei ole. Keegi ei sõltu seal minust. Samas on reaalne kasu ka täitsa olemas, erinevalt teatritegemisest, eksole. ;) Aga küllap sügisel räägime sel teemal veel uuesti. Saab näha, mis juttu ma siis ajan...
Kevade pealkiri aga sai sellepärast pandud, et minu sees hakkavad pead tõstma jälle kaks teineteist täiesti välistavat olevust - metsikult vaba looduslaps ja hoolitsetult väljapeetud daam. Võimatu nende vahel kompromissi leida. :P
... ja Päikest on ikka veel liiga vähe...
*****

Suvatsesin selle castingu osas väheke infot koguda, ja näe, polegi päris see, mis ma arvasin - "näitlejad" hoopistükkis pildistatakse üles ja riputatakse pärast etenduse ajal taustale jooksma, nii palju kui mina nüüd aru sain. Täitsa avalik info üleval, eks lugege ise. Intrigeeriv...

Kõik kestab edasi...

2010-03-29T21:30:00.001+03:00

Vaheaeg on möödas. Jälle algas kool, neljas veerand. Homme taas tööleminek.
Ja lõpuks ometi algas kevad!

Lein

2010-03-21T12:27:00.002+02:00

Olen terve viimase nädala tegelenud kasuisa ootamatu lahkumisega siitilmast.
Emast ja vendadest on kahju.
Praegu rohkem ei ütlegi midagi.

Lõpetatud

2010-03-15T08:09:00.002+02:00

Archdemon - lõpukoletis.

Nagu hea raamat. Nüüd on sees tühi tunne. Mis edasi?
... Üks võimalus on muidugi luua uus karakter ja alustada kõike osast, rännates läbi üks hoopis teistsugune lugu... Või ehk siiski mitte...? Am I really that into it?

Roheline Lohe

2010-03-13T22:50:00.005+02:00

Tartu linnas ühes kenas kollases majas asub "Roheline Lohe". Ja selles Lohes elab üks imeline perekond, kelle juurde satun küll tänamatult harva, kuid seda soojem on siis jällenägemisrõõm. Kõik pereliikmed on seal multiandekad ning maja on neil alati rahvast täis. Nad joonistavad, tantsivad, laulavad, mängivad pille. Nad jutustavad vanu lugusid ning mängivad haruldasi (laua)mänge. Nende külalislahkus lubab rändureil südamerahuga laekuda kell 2 öösel. Ja nende akendes põleb veel tuli!
Nende olemasolu annab tunnistust, et mitte kõik vanad väärtused pole ilmast veel kadunud.

Paralleelmaailm

2010-03-03T13:53:00.006+02:00

See on nii mõnusalt kõhe (või kõhedalt mõnus?), kuidas üks arvutimäng võib inimese sedavõrd endasse haarata. Ja ma ei räägi siinkohal mõistagi mingist SuperMariost või Tetrisest, eksole. Asja pidulik lühendnimetus on RPG ja see sisaldab endas hingematvat graafikat; mitmekesist, põnevat ja kohati vägagi meeleheitlikku süžeed (oh, kuidas mulle meeldiks rohkem kasutada sõna storyline!), mis on täis ootamatuid valikuid; värvikaid karaktereid ja nende väärikusele vastavat vaimukat dialoogi. Närvekõditav on luua endast palju parem, ilusam, targem, tugevam "mina", kellega siis mööda seda ideaalmaailma ringi rännata, koguda sõpru-aatekaaslasi, otse loomulikult tapelda oskuslikult, ent halastamatult kõigi kurjade jõududega ning kõige selle juures ei pea isegi surma kartma. Eriti. Sest lahingus langenud äratatakse ju lihtsalt uuesti üles. :) Tõeline parem "reaalsus". Miks see nii on? Küllap psühholoogidel on siin, mida seletada.

Morrigan

Orzammar, päkkarite linn

P.S. Ja mitte iga RPG ei ole nii lummav kui see, millest just aimu saite...

Muhulasest inspireerituna...

2010-02-21T20:29:00.006+02:00

...viskasin ühe kiire pilgu endagi minevikku.
Mis ma siis olen? Kolmanda-neljanda põlve tallinlane, kelle soontes on legendide järgi ka veidi poola aadli(?) verd, ning kes mingite segaste saatusejõnksude tõttu võrokeste sekka saadetud on. Oma kohanemisvõimelisuses olen alati veendunud olnud, kuhu olen pannud pea, seal on olnud mu kodu. Ometi olen tihti olnud võõrastele oma ja omadele võõras.
Siinsete, Lõuna-Eesti inimeste seas tunnen end jälle kuidagi juurtetuna. Sest just juured on need, mida nemad siin hindavad ja austavad ning meeles peavad. Ning mis minul nendega teps mitte ühised ei ole. Kuid seda pärandi hoidmist, säilitamist ja edasi andmist olen nende seas elades õppinud austama minagi. Neil siin kestavad lood põlvest põlve, sugupuud pole vaja kuhugi arhiividesse otsima minna, sest vanavanemad teavad niigi kõike peast. Oleks ainult taipu õigel ajal diktofoniga külla minna... :)
Aga jah - minu esimesed 7 eluaastat möödusid Tallinnas Pelgulinnas, järgmised 10 Sauel, mis tollal kõlbas täitsa üheks depressiivseks väikelinnaks. (Tollal oligi see alevik hoopis). Siis tuli 5-6 imeilusat Tartu-aastat, mille järel jõudsingi Liivimaa metsadesse. Tõelisest maailma äärest Mehikoormast olengi pisitasa liikunud "keskelepoole". Hetkel (vahe?)peatus Rõuge.
Kas ka edasi ja kui, siis kuhu?
Jumal teab...

Uus laks

2010-02-12T20:43:00.006+02:00

Sõjalise alatooniga sissekanded jätkuvad. Täna käisime - jällegi teatavate noortega - Tartus Kõrgemas Sõjakoolis ekskursioonil. Alustan kõigepealt sellest, et noortele anti karm käsk vormis kohale ilmuda. Olnuks mul ka vorm, oleksin pidanud selle täna selga ajama. Kuivõrd ma aga selle väikese nüansi olin kõrvust mööda lasknud, saabusin ringkäigule nagu tõeline "hipi", nagu kolleegid minu kallal sõbralikult aasisid. :) Järgmine kord olen targem.
Õppeasutus ise oli nagu sõjaline keskkond ikka: askeetlik, laitmatus korras (nagu ka kadetid, kes meid vastu võtsid), samas kaasaegne. Selles majas asub ka Kaitseväe muuseum, mida saab iga "lihtsurelik" külastada, kuigi hoonesse sisenedes tuleb mööduda valvelauast. Sinna muuseumi on mul kindel plaan tagasi minna, sest juba ühe stendi kahe püstoli (20.saj. alguse Browningud) juures oli nö "giidil" niipalju juttu rääkida, et seda pealiskaudsete ja hajevil laste kõrvalt lihtsalt aega ei olnud ära kuulata.
Aga - päeva naelaks oli muidugi taas kokkupuude relvadega. Täpsemalt AK-4-ga (vt. linki: http://www.mil.ee/?menu=tehnika1&sisu=ak4 ). Ja veelgi täpsemalt - tegemist oli siis laskesimulaatoriga, kus suurele kolmest paneelist koosnevale pannoole (mis kujutab maastikku) lastakse arvutist "stsenaarium" jooksma ning sina võitlejana pead siis vastased maha võtma. Lisaks seitsmele automaadile oli tulejoonel ka kaks kuulipildujat, mis pidid autod maha võtma. 3- ja 4D kino on kogu selle möllu kõrval poisike, ma arvan. Lisaks anti meile ka näpuotsaga plahvatusi, nii et kogu "maastik" vappus ning kõrvad olid lukus. Ei teagi, kas pommitajad olid omad või võõrad. :P Ja kuigi ma ju otseselt ei ehmatanud, siis esimesed kuulipilduja lühikesed tärinad jätsid ikka väga sügava mulje. Mõni hetk hiljem osutusid teksad jalas siiski väga kasulikuks ja õigeks riidevalikuks - laskmislaua peal külitades sain asjast üsna õige maigu ega pidanud oma väljanägemise, riiete määrdumise ega sukkade lõhkumise pärast muretsema, vaid sain keskenduda "vaenlase" nottimisele (ok, tulemus arvutis näitas seekord 0 tabamust 36-st :D Obviously arvestatavat sõdurit minust ei saa...).
Loo moraal? Sõda kui selline avaldab kõige rajumat ja ootamatumat mõju sinu ajule - sest need protsessid, mis lahingutegevuse ajal sinu sees toimuma hakkavad - meie, eriti noored, "pehmed" Eesti vabariigi kodanikud - me lihtsalt ei kujuta ette, mis sõda on. Ja ei soovita seda kogeda mitte kellelegi...

Testosteroon

2010-02-11T08:19:00.003+02:00

No mina küll mingi suurem asi naisolevus ei ole. Nimelt käisin eile koos mõnede Noorkotkaste ja Kodutütardega Antslas ... püssi laskmas. :) Kuskil kooli juures oli siselasketiir, neli relva olid laua peal ja muudkui aga kõmmuta. Ja minul hakkas iga ringiga süda kiiremini lööma. Ikka väga meeldis. Ja tulemused polnud sugugi mitte halvad. (Eriti 12-14 aastastega võrreldes. ;) )
...selguse huvides tuleb nüüd küll lisada, et kui te loodate, et mulle mõni AK-4 vms pihku pisteti, siis eksite rängalt. Tegemist oli ikka täitsa tavaliste õhupüssidega. Midagi muud polekski saanud nõuda - ikkagi laste üritus, kui nii võib öelda.
Märtsis läheme vist uuesti.
Cool!

Rutiin või miskit

2010-02-04T14:28:00.002+02:00

Ja hakkab aga jälle pihta. Talvest on nüüd ametlikult siiber. OK, külm on veidi järele andnud, aga oh seda lume rookimist! Kaua võib! Ja millal tuleb veel see aeg, kus ma võin oma Michelini-mehe rollist lõpuks välja tulla ning suusapükste asemel jälle vähe naiselikumaid rõivaid kandma hakata?!
Õnneks on juba veebruaris oodata mõningaid üritusi, mis aitavad veidi seda rutiini surutud minimaailma lõhkuda. Ühtteist on seotud Noorkotkaste ja Kodutütardega, siis veel vasteldamine töökaaslastega. Paar päeva tagasi aga sain üle mitmeteistkümne aasta jälle uisud alla. Väga vahva oli. Isegi imestasin enda üle - kordagi ei kukkunud, hoolimata tudisevast lapsest käekõrval! Yess! :)
*
Hinge igatsused aga uputan muusikasse...

Elagu pakane!

2010-01-24T11:36:00.004+02:00

Mait käis Ööbikuorus vesioinaid pildistamas.

Aga meil külmus eile majapidamises vesi ära.

Eks seda ole juba varem ka juhtunud, aga siiani on see olnud ainult külm vesi, mille siis sooja vett niristades ikka lahti oleme saanud. Nüüd aga - omaenese rumalus muidugi - läksime külla ja panime kraanid kinni ära. Et mis see paar tundi ikka teeb. Aga paarist tunnist sai rohkem kui neli, ja kui koju jõudsime, oli juba hilja. Õnneks pole maja päriselt veeta - alumise korruse kraan veel annab nii sooja kui külma. Vett siis.

Nii et tegeleme ellujäämisega. :) Õnneks on elamine ise soe. Asi seegi.

Pühadejärgne ...

2010-01-18T23:39:00.006+02:00

Traditsiooniliselt on pühadele järgnev aeg selline vaikne ja tühi - keegi ei kirjuta eriti, kedagi ei kohta eriti. Tundub, et kõigil on mingi oma väike asi ajada ja oma elu elada. Nii minulgi. Nähtamatu hiirena liigun oma argiseid radu, ja mu hing isegi ei põtki eriti selle vastu. Hetkel. Väljas on külm, kodus on soe - kaks väga tugevat argumenti nina mitte välja pista rohkemaks kui eluliselt hädatarvilik.

...elame säästurežiimil...

...Süüa ainult läheb kuidagi palju - Põhjamaa inimese energiavajadus....

Asisemal lainel

2010-01-12T21:09:00.006+02:00

Vaheaeg ongi läbi, nii mina kui mu poeg on tagasi koolipingis, kumbki omamas erinevat perspektiivi küll. Toimetamist on palju ja see on hea - eneseteostus ruulib. :) Praegu on veel lapsed ja õpetajad veidi puhanumad kah - üldine õhkkond koolis kohe parem. Aga eks see muutub peagi, muidugi.

Uue aasta algul käisin kiiresti ka pealinnas ära, vaatasin üle oma pere, vanemad ning ka mõned sõbrad-tuttavad. Nagu ikka, jäi aega häbematult väheks. Ja see Võru-Tallinna ots - no see on ikka killer küll. Neli tundi bussis loksuda... brrr! Nii minek kui tulek sööb sisuliselt terve päeva ära. Seega lahutasin oma 5st "puhkuse"päevast kohe 2 maha.

Aga nüüd algab jälle suveootus.

"Mu kevad algab pääle jõulu juba,

neist päiksekiirtest oli ammu puudus,

mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,

kus kurb ja pime ootamas mu tuba."

(Marie Under)

Uus ring...

2010-01-03T12:58:00.002+02:00

...või järgmine jupp pidevat joont?

Ootusi enam ei ole. Kui midagi ei looda, pole ka milleski pettuda ju. Kui emotsioonid maha matta, on peaaegu rahulik tühjus. Või tühi rahulikkus? Go figure...

Varsti saab jõudeaeg mööda - kool algab jälle, ja siis pole enam aega filosofeerida. Ergo - läheb lihtsamaks. Mõnes mõttes.

Jõulud ja nii...

2009-12-25T01:37:00.002+02:00

Olgu siis rahuaeg.

Olgu teilgi, kes siin aeg-ajalt külas käite.

Rahuaeg

2009-12-20T19:45:00.002+02:00

Deemonid mu sees hetkeks vist jälle magama jäänud, hing on suht rahulik. Seniks-kuniks...

Kohe on jõulud, kohustusi sel aastal õnneks minimaalselt. Siiski on uuel aastal vaja jälle mõningaid otsuseid tegema, mis on mõlemat pidi ebamugavad. Aga sinnani on veel aega. Pisut.

Tallinna üritan ka ikka millalgi jõuda, aga täpsemalt on kõik veel lahtine.

Ilm on krõbekülm - ja ma ei suuda kangestunud varvastest mööda vaadata, kui kõne alla tuleb kirikusse minemine. Ma ei saa aru, kuidas vanasti seda kõike tehti ja üle elati?

Pragmaatiline

2009-12-16T21:31:00.003+02:00

Sai nüüd lõpuks ära ostetud endale uus mobiiltelefon. Aeg tundus küps olevat. Ei midagi fancyt, täitsa tavaline ja lihtne Nokia 7020. Nii et - Miku, kui kunagi peaksid jälle meie poole sattuma, siis aita mul meeles pidada, et ma võõra vara, mida väga lahkelt nii kauaks laenasid, tagastada saaksin.

Teraapilisest muusikast veel

2009-12-14T00:26:00.002+02:00

Pole sada aastat olnud enam võimalust end korralikult hingetuks tantsida. Need lood tuletavad seda igatsust jälle valusalt meelde... :P

Sõnad... sõnad

2009-12-11T00:16:00.004+02:00

"I want to be a better man
Lord knows that I'm trying
I want to keep the Master's plan
But sometimes things get wild.
Demons sleep with me in bed
I can feel their fire.
When darkness gets around my head
Sometimes I go blind."

Ja need teised sõnad....

Lenny Kravitz
"You were in my heart"

Ai

2009-12-03T22:18:00.001+02:00

Kõige valusamalt löövad ikka need inimesed, kes sulle korda lähevad... Ja pange tähele, nad soovivad sulle head.

Taas Tartus

2009-11-29T12:03:00.002+02:00

Ja õnnestuski mul jälle külastada seda armsat linnakest. Toimus TÜ usuteaduskonna vilistlaspäev, seekord küll tuntavalt vähema osavõtjate arvuga, kui kaks aastat tagasi, aga mis sest. Erinevalt eelmisest korrast käisin ma seekord vaatamas ka päevast akadeemilist osa. Kuulasin ettekandeid ja isegi käisin Jaani kirikus Jumalateenistusel. See ju minu kogudus tegelikult, kuhu ma isegi liikmeannetust maksan.

Siis külastasin vanu sõpru Rohelises Lohes, kuid kahjuks oli see ainult tere-head-aega, sest nagu ikka, läks päeva graafik lõppkokkuvõttes liiga tihedaks. Kunagi tulen teile kindlasti pikemaks külla.

Õhtune pidu oli oluliselt lahjem kui eelmisel korral, aga olin sellega ka arvestanud - kaks aastat vahet on veidi liiga lühike aeg vist. Järgmine kokkutulek võiks nüüd olla nt viie aasta pärast. Siiski läks päev/õhtu täie ette, sest kohal olid need, kes eelmisel korral ei saanud tulla, nimelt meie tore kuldne trio Chick-Liina-Kristel. (Ok, Kristel oli ikka eelmisel korral ka) Reunion oli liigutav ja hetkeks tuli isegi see hea tunne "nagu vanasti". Kuid siis juba pidin hakkama oma viimast bussi püüdma, nii et nagu ikka, kõige põnevama koha peal.... :)

Tartusse, Tartusse, Tartusse...

2009-11-16T22:49:00.005+02:00

Täna siis oli jälle Tartu päev. Käisime oma laiendatud perekoosseisuga muuhulgas ortodondi juures Mihkli hambaklambreid pingutamas, verd andmas (kes andis, kes mitte) ja muidugi leidis aset ka kohustuslik einestamine Pizza Operas. Ja kõik teavad, et ma armastan Tartut, sellepärast üritan ka igal võimalusel seda linna näha.

Linnas oli juba pime, udu täitis niisked tänavad, Kuperjanovi allee oli veel kuldpruunis lehteski, laternad heitsid sumedat kollast valgust munakividele. Tohutult ilus.

... Kuu aja pärast jälle...

Hoiatus - vene pop-rokk! :)

2009-11-13T22:30:00.006+02:00

Järgnev Youtube'i link on avamiseks vaid neile, kes vene muusikat kuuldes korrapealt päris ära ei minesta ning soovitavalt ka vene keelest pisut aru saavad.

Miks selle siia riputan? Jagan seda, mis mulle meeldib. Ja mulle meeldib venelaste über-dramaatilisus. Nad oskavad suuri tundeid välja mängida, olgu siis filmides või muusikavideotes (mostly...). Järgnev on lihtsalt üks selle järjekordne ehe näide. Lisaks peaaegu joonistatutena näivatele eye-candydele, muidugi... ;) Niisiis: üks mööduv hetkelemmik.

... Ja kõigele lisaks tahtsin lõpetada eelmise posti ängistavat kurbust, mis siin juba niigi pikalt valitses.

9

2009-11-10T18:46:00.002+02:00

Täna siis Mihkli sünnipäev, mille poja kahjuks haigena pidi vastu võtma... Kurb olemine oli.

Nartsissistlik...

2009-11-07T23:57:00.003+02:00

... nauding on see omaenese blogi lugemine. Vaatasin huvipärast, millal olen alustanud, ning selgus, et just novembris saab 2 aastat blogipidamist täis. Nüüd olen kaks päeva oma sissekandeid lugenud. Püüdsin mingit eneseanalüüsigi teha, aga lõpuks kadus tervik ikka käest. Nii et ikkagi sõlmimatud ja udused need lõimed siin küberruumis. Olgu siis nii.

Ühest asjast on mul hea meel - ma võin päris rahul olla oma eluga, sest see on ikka üsna meeldivalt kirju. Vähemalt see avalik-sotsiaalne osa... Ja minu sõbrad saavad selle kahe aasta jooksul ka päris mitu korda pai, nii et te teate, kui olulised te mulle olete. :) Siinkohal veelkord aitäh olemasolemise eest!