esmaspäev, 9. jaanuar 2012

See raskem osa talvest


Ja juba hakkabki pihta. See teine pool talvest, minu kõige raskem aeg. Sel korral siis märgiks maas uue veerandi algus. Häh, kah mul õpetaja, eksole.
Kunagi sai siin Underi sõnadega õhatud, et kevad ja pääle jõulu jne, aga sel korral pole sedagi jaksu. Kuskil mõtete labürindi viiendas-kuuendas toas hakavad taas kuju võtma need vanad stseenid. Ikka lõõmav üüratu kamin ja hiiglaslik tugitool ja kirjandus, või mõni kirjanduse looja või nautija koos aromaatselt suitseva piibu ja/või pokaali punase veiniga.
Või siis mõni kuulmismeele fantaasia - kitarrikeeltel sõrmitsemine (ja mitte ainult neil), üksindus (aga mitte tingimata), sume öö, ja kindlasti soe. Ehk palmidki? Ja meri! Helid, mis sulatavad hinge. Ja sõnu polegi vaja.
Või siis lihtsalt mingid katkendlikud jupid ilmvõimatutest ja ebaloogilistest teemaarendustest, mis (sõbranna sõnavara kasutades) perforeeritud äärisega pildikeste reana üksteisele järgnevad ja eikuhugi välja jõuavad.
Jah, see teine pool talvest on minu jaoks kõige raskem aeg. Mõtteid varjutab udu, tee siis sellise ajuga midagi ratsionaalset. Muffigi!
Elagu melanhoolia!

0 kommentaari: