Niisama

"Tüdruk seisis kaljuserval ja vaatas öhe. Otse tema varvaste eest algas sügavik, mille põhjas vahkvihas murdlainetus kive purustada püüdis. Tuul peksis märgi salke vastu neiu nägu ning ta silmad seletasid vaevu horisonti. Ümberringi laiutas vesi. Vihm, meri, öö. Sügis.

Kuud täna ei olnud. Märatsevate lainete ja tigeda tuule omavahelisest sõimlemisest hoolimata täitis tüdruku meeli haigutav tühjus. Näoga kaose poole seista oli hea – vaatepilt klappis praegu hästi piiga sisemuses toimuvaga. Raskelt loksuv tume vesi, iilidest aetud näruhallid pilvenartsud - tema hing oli just niisama ribadeks. See kleit, mis tal seljas, oli vist kunagi olnud valge. Koguni lilleline. Praegu hajus ihu külge kleepuva rõivatüki värv tinakarva ööga ühte. Taamal eristusid heledad kingad teeperve samblavaiba tumedast taustast.

Tüdruku silmist voolav vesi oli juba ammugi vihma lahustunud. Soolane meri pritsis vaid pilkamisi tema nägu ning kõhetuid käsivarsi. Tuule karm peasilitus ajas juukseid aina rohkem sassi. Lõikehein oli paljaste jalgade peale kõvasti pahandanud. Torm näis olevat tüdruku igatpidi omaks tunnistanud.

Tuldud teel sai teha veel ainult ühe sammu.

Üks..."