Selgus, et mul õnnestub asuda taas Tartus õppima, seekord siis inimeseõpetuse lisaeriala. Pärast sisseastumiseksamit polnud ma selles sugugi kindel. Aga näib, et läks siiski õnneks.
Tartu - jään alati seda linna armastama!
Tartu - jään alati seda linna armastama!
4 kommentaari:
Tubli oled, et ikka õpid. Mina tunnen end suht kinnismaisena ja täna otsustasin ka, et usuteaduskonna aastapäevale ei hakka ka sõitma. Minevikku sõita ei saa. Olevik ei ole mul midagi sellist, millega uhkustada. Aga tervitada võid kõiki küll minu poolt. :)
Kas "kinnis"maisena või "sunnis"maisena? Esimene sisaldab kuidagi vaba tahet ja rahulolu sellega,mis on. Teine variant... Ja uhkustamine - kõik on ju suhteline. Minu meelest kui üldse on mingi koht maamunal, kus *ei pea* pidevalt, rind kummis, edukust teesklema, siis on see just usuteaduskonna (vilistlaste) seltskond. Ja minevikku saab vabalt sõita. :) See on ainus ajaränne, mis (vähemalt meie peades) on täiesti võimalik. ;)
Ole tervitatud sinagi!
Olen nii, rohkem isegi "kinni" nii siin pisikesel saarel, kui ka vaimselt kinni. Et jah - näilise vaba tahte otsusena, milles ka veidi sõber Jaagu "süüd", tuli selline otsus. Häid-toredaid inimesi tahaks näha küll. Aga ma arvan, et lõppude lõpuks ma saan nendega igal juhul kokku, kellega pean. Teistega ei pea. Selles osas on sul küll õigus, et minevikku saab sõita! :) Ajaränd. Siiski meenutus, mitte reaalsus. Mis aga teaduskonna rind kummis edukuse tõestamisse või selle varjamisse puutub, siis selles osas võiksin kirjutada "ei tea", kuigi pigem "ei usu". :)
Jutluse asemel sattusin täna hoopis ühe vana kõne peale. Charlie Chaplin suure diktaatori rollis:
http://www.youtube.com/watch?v=QcvjoWOwnn4
Postitage kommentaar